Liepupes mõisahoone ehitusajaks loetakse aastat 1751. Selle arhitektuurilise meistriteose autoriks oli Riia meistrimüüritis Johann Andreas Haberland, kuulsa Christoph Haberlandi isa. Mõis on kuulunud mainekale von Meke perekonnale ning vähem tuntud von Zengerite suguvõsale. Liepupes mõis ja von Meke perekond on seotud paljude maailmakuulsate ajalooliste isikutega. Kuulus parun Münchhauseni abikaasa Jakobine oli paruness von Meke õde, Nadežda von Meke oli Pjotr Tšaikovski patroon ning Friedrich von Meke õpetas Garlieb Merkelit ja edendas valgustusajastu ideid Vidzeme mõisakultuuris.
Von Meke perekond valdas Liepupes mõisa kuni 1829. aastani, mil mõis läks von Zengerite perekonna valdusse. Von Zengerite perekond haldas Liepupes mõisa peaaegu 100 aastat, kuni 1922. aastal mõis riigistati vastloodud Läti riigi poolt. Von Zengerite suguvõsa austas mõisa hooldades varasemate omanike ideid ning 19. sajandi mõisaarhitektuuri ajaloolised moesuundumused jätsid hoonesse suhteliselt vähe jälgi.
1930. aastatel muudeti mõisahoone põllumajandustöötajate kooliks ning viidi läbi mitmeid kosmeetilisi uuendusi. Teise maailmasõja ajal jäi mõis peaaegu puutumata, kuid kaotas oma hooldatud pargist palju kauneid puid ja kastaniallee, mis kaunistas otseteed mõisani.
Pärast sõda sai mõisast Nõukogude kolhoosi “Liepupe” keskus, kuhu paigutati kontor, klubi, raamatukogu ja mõned korterid. Klubi oli koduks kohalikele tantsurühmadele, ansamblile, koorile ja rändteatritele ning saalis näidati filme 2–3 korda nädalas. Nõukogude ajal kannatas mõis vähemalt viie tulekahju all, kuid õnneks jäi hoone täielikult hävimata.
Nõukogude pragmaatilisus ei säästnud mõisa interjööri – barokkstiilis ahjud lõhuti ning visati sõnnikuauna, hoonet rekonstrueeriti kolhoosi vajaduste järgi. Kauni laekujunduse hävitasid uued seinad. Hiljem läks mõis Liepupes kihelkonna omandusse, kuid barokkstiilis hoonel ei olnud enam kindlat otstarvet.
Viimastel aastatel oli Liepupes mõis pikka aega ebaõiglaselt mahajäetud, kasutuseta ja vandalismi ohver. 2003. aastal kanti Liepupes mõis Euroopa 100 kõige ohustatuma kultuuri- ja ajaloomälestise nimekirja. Kuid nagu fööniks, tõusis mõis peagi uuesti oma endises hiilguses esile.
Täna on mõis ja selle park kaunilt hooldatud ning ümbritsev Liepupes küla muutunud hooldatud ja kenaks. Liepupest on saanud koht, mida tunnustatakse nii Lätis kui ka rahvusvaheliselt. Mõisa hotell, restoran ja spaa on hinnatud nii Läti kui ka väliskülaliste seas. Juba kolmandat aastat järjest on Liepupes mõisal ülemaailmses broneerimisvõrgustikus booking.com reiting 9.4 – see on saavutus, millega vaid vähesed Läti hotellid võivad uhkustada.
Kõige ilusam osa sellest loost on see, et Liepupes mõis on tõeline Läti uhkus, sest selle omanikud on lätlased. Täna taastatud Liepupes mõis on taaselustanud oma algse aura – hoolega on taastatud nii barokkstiilis kaheleheline massiivne peauks (üks vanimaid selliseid Lätis), fassaadikaunistused, ajaloolised puidust põrandad, maalitud kahhelahjud, laekujundused kui ka üks haruldasemaid barokkstiilis puittreppe Lätis.
Mõisa omanik ise juhtis restaureerimis- ja rekonstrueerimistöid ning lõi mõisa sisekujunduse, mille eest ta pälvis Läti Pärandikaitse ja Kultuurimälestiste Ameti aastapreemia. Omaniku pühendumust on märganud ka külalised, kes hindavad tema tööd kõrgelt ning rõhutavad, et armastus on tunda igas mõisa nurgas.
Liepupes mõis on uhke oma suurepärase ajaloo üle, mida on üksikasjalikult kirjeldatud Kristīne Zaļuma raamatus “Liepupes mõis”.
Koht, kus maale iseloomulik romantika, lihtsus ja ajalugu kohtuvad elegantsi ja kaasaegse mugavusega – just selline on tänapäeva Liepupes mõis. Mõisa interjööris on ajaloolised detailid oskuslikult ühendatud kaasaegse mugavusega. Võib kindlalt öelda, et selliseid kohti leidub Lätis väga vähe.
