18. sajandi keskel kavandas Liepupes mõisa omanik von Meke perekond suurejoonelise barokkpargi koos mõisa peahoone ehitamisega. Kuni 18. sajandi keskpaigani kujundati Läti aladel pargid Itaalia või Prantsuse formaalse aiastiili järgi. Kuid kohalikke kliimatingimusi ei osanud välismaised spetsialistid täielikult arvestada, mistõttu tegi loodus omapoolseid kohandusi – paljud eksootilised taimed ei suutnud vastu pidada külmadele Läti talvedele. Sama juhtus ka Liepupes mõisa pargiga.
Liepupes mõisa park loodi 18. ja 19. sajandil mõisakompleksi osana ning selle struktuur on siiani eristatav. Mõisa peahoone kirdeosas asub sümmeetriliselt kujundatud hoov, kust viib sirgjooneline tee Jelgavkrasti suunas. Liepupes mõisa pargi kujundus oli algselt planeeritud formaalses stiilis.
Kuigi ajahammas on teinud oma töö, on mõisapargi struktuur ja piirjooned endiselt selgelt nähtavad. 19. sajandil omandas mõisa von Zengerite perekond, kes peaaegu uuesti kujundas väikese pargi sajandi lõpus, säilitades siiski 18. sajandi formaalse stiili.
Pargi istutused viitavad sellele, et enamik neist pärineb 1890. aastatest, kuigi leidub ka vanemaid puid, näiteks suuri tammesid. Üks neist on “Armastuse tamm”, mis asub umbes 460 meetri kaugusel mõisahoonest ning mille ümbermõõt ületab 7 meetrit.
20. sajandi alguses oli Liepupes mõisal suur ja hästi hooldatud park. Omanikud panustasid palju selleks, et pargi kujundus vastaks tolleaegsetele moesuundadele. 1909. aastal ehitas von Zengerite perekond suurele pargis asuvale kuristikule silla. 1930. aastatel hakati seda kutsuma “Armastuse sillaks”, kuid aja jooksul lagunes see ja seda ei taastatud enam.
Teise maailmasõja ajal jäid mõisahooned kahjustamata, kuid ümbritsev maastik kaotas palju ilusaid puid, sealhulgas mõisapargi ja kastaniallee puid. Mõisa ajal pargis viljapuuaedu ega köögiviljaaedu ei olnud. 1954. aastal rajas kolhoosi peakoristaja Andrejs Lucāns suure õunaaia pargi kõrvale ja pargi alale loodi aianduslik lasteaed koos kasvuhoonetega.
1990. aastate alguses muutuste käigus registreeriti Liepupes mõisa pargi suuruseks vaid 1,7 hektarit. Pargi ala vähenes kiiresti aastate jooksul: 1920. aastatel oli see 8,54 hektarit, 1930. aastatel – 6 hektarit, nõukogude ajal – 2 hektarit ja taastatud Lätis jäi sellest vaid 1,7 hektarit.
1991. aastal sai Liepupes mõisa park riikliku kaitse all oleva arhitektuurimälestise staatuse. Park säilitab endiselt ajalooliselt olulisi puudeistutusi, mis on Lätis dendroloogilised haruldused – valge jalakas, pähklipuu ja must pähklipuu.
Alates mõisa restaureerimise algusest 2004. aastal on Liepupes mõisa park läbi teinud tohutuid muutusi. Endisest hooletusse jäetud pargist on saanud suurejooneline ja rahulik oaas. Vanad puud on hästi hooldatud ning igal aastal rikastatakse parki uute istutustega. Loodi Prantsuse stiilis formaalne aed rooside, pukspuude ja hortensiatega. Selle aia loomisega kaasneb huvitav lugu: mõisa omanik Egita Lauska unistas aiast ja unetutel öödel hakkas ta visandama aia plaani ruudulisele paberile. Projekt viidi ellu ilma professionaalsete maastikukujundajate või aednike abita, vaid mõisa töötajate ja omanike endi poolt. See toimus 2019. aasta sügisel ning alates 2020. aasta suvest on mõisa külastajad imetlenud seda kaunist Prantsuse stiilis aeda.
Jätkates mõisa varasemate omanike tööd, on Itaalia ja Prantsuse parkide ja aedade mõju tänapäevalgi Liepupes mõisa pargis selgelt näha. Mõisa külastajaid rõõmustavad ka tsitruse- ja oliivipuud.
Liepupes mõisa park õitseb läbi kogu hooaja – metstulbid, lumikellukesed, priimulad, meelespead, tulbid, lavendel, jaapani kirsid, magnooliad, enelad, sirelid, jasmiinid, roosid, hortensiad, apelsinipuud, sidrunipuud ja palju muud. Romantilise hõnguga lehtla on paigaldatud mõisatiigi servale, kust avaneb vaade vesiroosidele ja teistele veetaimedele.
